Kaur Kenderist endast
Mis on Kaur Kenderi meelest ebanormaalsus?
„Kõik, mis ei ole tülgastav ega igav. Kõik, mis on eriline ja paneb silma särama. Reeglite peale sülitamine.“
K. Kender
Kaur Kenderi elukohad
"Ma ei armasta ühistransporti. Lennujaamas algab õudus. Bussiga, kus ei ole istekohti, lennuki peale. Edasi sadade inimestega koos lennukis – ruumi on istumiseks vähem kui kuuekesi taksos sõites. Ja Eestist ei saa otse peaaegu kuhugi. Tuleb lennata mitme põrkega. Iga ümberistumisega reis võtab terve pika päeva. Lisaks maanduvad Eestist lendavad lennukid sageli nurga taha. Näiteks Pariisis maandus Eesti Õhk Hiltoni hoovi, mitte lennujaama nagu suurte riikide lennufirmad. "
K.Kender
Intervjuud Kaur Kenderiga
Miks sa ennast kirjanikuks ei pea?
(Muutub tõsisemaks.) Kirjanikega on see asi, et ühest küljest nad nõuavad, teisest küljest aga võtavad endale jubedalt palju vastutust selliste küsimuste eest nagu rahvus ja inimene. Ma ei taha seda vastutust.Ma ei taha tonksugi sellest vastutusest, kuhu läheb eesti rahva tulevik, saatus, olevik – mind ei huvita see.Ma ei taha kirjanikuks olemise vastutust ning valu ja vaeva. Ja sellepärast ei ole ma ka kirjanik.
Miks sinu raamatuid loetakse?
(Veidi ülbelt, ajab nina püsti.) Sest need on hästi kirjutatud, huvitavad, kaasaegsed. Ja kindlasti mitte igavad. Mõnes kohas isegi vaimukad.Ma ei ütle, et kirjutan häid raamatuid, arvan, et ma ei kirjuta igavaid raamatuid.Ja igavaid raamatuid ei tohi üldse kirjutada. See on kuritegu.
Kuidas head raamatut kirjutada?
Lihtsalt tuleb hästi välja. Ühel hetkel on see sul peas ja teed ära. Ja sa ei tea, milline see su peas on. Lihtsalt teed ja tegemise käigus saad selgeks.
Aga milline raamat on õnnestunud?
See, mis hästi välja tuleb. See, mis on kellelegi oluline. Peale iseenda.
Aga mingid ambitsioonid on sul ikka olemas. Muidu sa ju ei näeks vaeva, higistaks ega kirjutaks.
(Jääb mõttesse.) Jah, tahaksin, et inimesed loeksid minu raamatuid huviga. Et mu raamat ei ole sama, mida nad saaksid iga päev Õhtulehest lugeda.Jah, mul ei ole ka sõnumit. Aga seda, mida mul öelda on, ütlen ma kümme korda huvitavamalt kui need, kes arvavad, et neil on midagi palju öelda. Ja teevad seda väga igavalt.
Sina kirjanike liidus ei ole?
Ei. Ja ei lähe ka. Ma ei saa kuuluda organisatsiooni, kus on nii palju inimesi, keda ma põhimõtteliselt põlgan.Aga suvel oli mul väga hea meel, kui Mati Unt kirjutas Sirbis, et selles nädalas oli kaks positiivset uudist: üks oli see, et lapsed läksid kooli, ja teine, et kolleeg Kender veetis öö soolaputkas.Unt ütles kolleeg! Vaat see mulle meeldis. Siis tundsin ennast hästi. Siis tundsin, et ma kuulun kuhugi.
Mis on kirjanduse ülesanne?
(Mõtleb kaua.) Arvatakse, et on ülesanne ja vastutus. (Jälle jääb mõttesse.) Mina seda ei arva. Mina ise vähemalt ei tunne seda, ma ei kirjuta selleks, et mul mingi ülesanne on. Tahaksin, et lugejal oleks lõbus ja hea. Vahel ka kurb.
Mida lugejad hindavad?
Kui midagi öelda on, siis kirjuta ausalt. Seda hinnatakse.Ja arvan, et mul on seda ausust. Literatuurne ausus, ma mõtlen.
Milles väljendub see ausus, aus olemine?
Kui julged ennast vaadata. Sisepeeglist.
Loed oma raamatuid ka?
Aga muidugi. Midagi head tahan ikka vahelduseks lugeda.
Katkend intervjuust Kaur Kenderiga Maalehes 08.02.2002
Veel intervjuusid
http://www.postimees.ee/020205/lisad/arter/arteri_persoon/148683.php
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=129412
http://paber.maaleht.ee/LEHT/2001/02/08/inimesed.html